Kus Iisraeli kriitika lõpeb ja antisemitism algab

Tööjoon, mitte suutropp

Demokraatlik vaidlus Iisraeli üle ei ole iseenesest antisemitism. Iisraeli ajalehed, kohtud ja ohvitserid vaidlevad iga nädal asunduste, proportsionaalsuse ja sõja pidamise üle. Iseseisev Iisraeli töö, nagu film, on olemas, sest need vaidlused on tegelikud. Kasulik küsimus skeptilisele lugejale on kitsam: millal lõpetab kõne või kampaania Iisraeli kohtlemise riigina, mis võib eksida, ja hakkab kohtlema juute rahvana, keda tohib vältida, süüdistada või jätta ilma õigustest, mida teised rahvad endale jätavad.

See joon on vaieldav. See ei ole kujuteldav. Mõisted, boikotireeglid, ülikoolilinnaku juhtumid ja parlamendi hääletused jätavad paberijälje.

Mida IHRA tekst tegelikult ütleb

2016. aasta mais võttis Rahvusvaheline Holokausti Mälestusliit (International Holocaust Remembrance Alliance, IHRA) vastu õiguslikult mittesiduva töömõiste: „Antisemitism on teatav kujutlus juutidest, mida võib väljendada vihana juutide vastu.“ Sama dokument ütleb lauses, mille kriitikud sageli välja jätavad, et „Iisraeli kriitikat, mis sarnaneb mis tahes teise riigi vastu suunatud kriitikaga, ei saa pidada antisemiitlikuks.“ Järgnevad illustreerivad näited käivad konteksti, mitte keelu kohta rääkida Gazast, okupatsioonist või Netanyahust. Need märgivad muu hulgas juutidelt enesemääramisõiguse keelamist, jättes teised rahvad puutumata, nõudmist, mida teistelt demokraatiatelt ei nõuta, klassikaliste antisemiitlike kujundite kasutamist Iisraeli kirjeldamiseks, Iisraeli poliitika võrdlemist natsidega ja juutide kollektiivset vastutust Iisraeli riigi eest.

Anti-Defamation League, mis toetab IHRA-t suunise ja koolitusena, mitte uue sõnakuriteona, märgib, et osa Iisraeliga seotud näiteid jääb USA põhiseaduse esimese paranduse alusel kaitstud väljenduseks. Teksti väärtus selles lugemises on diagnostiline: see selgitab, miks teatavad troopid on antisemiitlikud isegi siis, kui nad saabuvad välispoliitika jutu riietuses. See ei muuda iga teravat arvamuslugu vihaks.

1. juunil 2017 kiitis Euroopa Parlament heaks resolutsiooni, mis toetab IHRA mõistet ja kutsub liikmesriike seda ise vastu võtma, kaitsma juudi kogukondi vihakuriteo ja vihakõne eest ning toetama õiguskaitse uurimisi antisemiitlike rünnakute asjus. Saksamaa võttis mõiste vastu hiljem samal aastal. 2019. aastal pöördus Bundestag sama eristuse juurde, kui mõistis hukka avaldused, „mis on sõnastatud kui väidetav kriitika Iisraeli Riigi poliitika kohta, kuid on tegelikult viha väljendus juudi rahva vastu.“

Vaidlus mõiste ümber

Vastuseis on tõsine ja tuleb öelda tema enda sõnadega. Institute for Strategic Dialogue märgib, et sõnavabaduse aktivistid on väitnud, et IHRA summutab väljendust, käsitades osa sionismi ja Iisraeli kriitikast antisemitismina. Konkureerivad tekstid, sealhulgas Jeruusalemma deklaratsioon antisemitismi kohta ja Nexuse dokument, püüavad joont kitsamalt tõmmata. American Jewish Committee märgib, et ükski valitsus ei ole neid alternatiive heaks kiitnud ja et Jeruusalemma deklaratsioon kaitseb Iisraelile topeltstandardi rakendamist ning kaitseb boikoti, investeeringute tagasivõtmise ja sanktsioonide kampaaniat, mille asutaja on öelnud, et soovib juudiriigi lahti võtta. Institute for Strategic Dialogue, kirjeldades Jeruusalemma deklaratsiooni selle enda sõnadega, ütleb, et selle autorid hoolivad eriti Gaza ning Juuda ja Samaaria araablaste õiguste ja enesemääramise eest seismise kaitsmisest, et deklaratsioon peab toetust täieliku kodanikuvõrdsusega kaksriigile mitteantisemiitlikuks, ehkki see lõpetaks Iisraeli juudiriigina, ja et see peab BDS-i boikoti- ja sanktsioonikampaaniaks, mitte antisemitismiks iseenesest.

See on sõnavabaduse väide, mitte järeldus, et antisemitism on haruldane. Seda tuleb kaaluda IHRA enda erandi vastu tavalisele riigikriitikale ja juhtumite vastu, kus „kriitikat“ rakendatakse ainult juutidele.

Institute for Strategic Dialogue on märkinud suurt kattuvust, mille karjumine varjab: mõlemad pooled nõustuvad, et Iisraeli poliitikat võib kritiseerida, ja mõlemad nõustuvad, et kriitika võib olla vormilt või motiivilt antisemiitlik. Võitlus käib topeltstandardite, juudi enesemääramise eitamise ning natsi- või apartheidi-analoogiate üle. Need ei ole semantilised pisiasjad. Need otsustavad, kas juudi üliõpilane on seisukohaga kodanik või valitsuse asemik.

Kui boikotid tabavad juute, mitte poliitikat

Boikoti, investeeringute tagasivõtmise ja sanktsioonide liikumine esitleb end kampaania Iisraeli riigi vastu, apartheidiaegse Lõuna-Aafrika isolatsiooni eeskujul, mitte kampaaniana juutide vastu. CAMERA on talletanud Palestiina BDS-i rahvuskomitee nõudmise, et see on vastu „kõigile rassismi vormidele, sealhulgas juudivastasele rassismile“, ja tema kaebuse, et vastased segavad surve Iisraelile juudivastase rassismiga. See enesekirjeldus tuleb talletada. Samuti kirjalikud reeglid.

Palestiina kampaania Iisraeli akadeemiliseks ja kultuuriliseks boikotiks (PACBI), mis algas 2004. aastal BDS-i asutajatiivana, kutsus rahvusvahelist üldsust boikoteerima Iisraeli akadeemilisi ja kultuuriasutusi põhjendusel, et need asutused on rõhumissüsteemi kaasosalised. NGO Monitor tsiteerib PACBI-t, mis õhutab publikut boikoteerima Iisraeli kunstnikke nagu Iisraeli Ballett ja Iisraeli Filharmooniaorkester, keda PACBI süüdistab olevat „partner riigiga sõjakuritegude ja rahvusvahelise õiguse rikkumiste kavandamisel, elluviimisel ja valgendamisel.“ InfluenceWatch talletab PACBI väite, et „tohutu enamus“ Iisraeli ja Iisraeli-meelseid akadeemikuid on kaasosalised, kas riiki kaitstes või seda ebapiisavalt hukka mõistes. See ei ole sanktsioon seaduse vastu. See on lojaalsustest muusikutele ja ülikoolidele.

USA ülikoolilinnakutes jõuab sama loogika diasporaa juutideni. ADL-i ülevaade 2020–2021 ülikoolilinnaku tegevusest leidis, et BDS-i ametlikud kultuuriboikoti suunised, mis kutsuvad hoiduma „tegevustest, mis hõlmavad Iisraeli, selle lobirühmi ja kaasosalisi asutusi“, on avaldanud „ülemäära suurt mõju juudi kogukonnale“, sest BDS-i pooldavad rühmad kohtlevad tavalisi Ameerika juudi organisatsioone sageli „lobirühmadena“ või „kaasosaliste asutustena“. Normaliseerimisvastased reeglid, mis peavad iisraellaste ning Gaza või Juuda ja Samaaria araablastega üritusi ebalegitiimseks, kui need viitavad „pariteedile“, mõjuvad samamoodi. Nõnda saab poliitikaboikotist kogukondlik boikot.

Üksikjuhtumid näitavad sama nihet valitsuselt inimesele. 2018. aasta septembris võttis Michigani ülikooli professor John Cheney-Lippold lubatud soovituse tagasi, kui sai teada, et üliõpilane otsis programmi Iisraelis; ülikool karistas teda distsiplinaarkorras, öeldes, et tema „käitumine on jäänud kaugele alla ülikooli ja kolledži ootuste sellele, kuidas … õppejõud üliõpilastega suhtlevad ja neid kohtlevad.“ Ühendkuningriigi Rahvusliku Üliõpilasliidu sõltumatu uurimine, mille võttis kokku Institute for Strategic Dialogue, leidis puudusi antisemiitliku ahistamise tõkestamisel, mis kasutas verelaimu ja Rothschildi troope ning pani juudi üliõpilastele vastutuse Iisraeli riigi eest. Need on IHRA näited tavalistes riietes: kollektiivne süü, vandenõu ja katse, mida teistelt rahvusrühmadelt ei nõuta.

Parlamendid, kleebised ja BDS-i vastus

17. mail 2019 võttis Bundestag CDU/CSU, SPD, FDP ja Liidu 90/Roheliste ettepanekul vastu resolutsiooni BDS-i liikumisele vastu seista ja antisemitismiga võidelda. Foundation for Defense of Democracies märgib, et hääletus oli poliitiline, mitte kriminaalseadus. Ettepanek tsiteerib IHRA-t, kordab kahe riigi eesmärki ja teeb siis ajaloolise märkuse, mida Saksa seadusandjatel on õigus teha. CAMERA tsiteerib vastuvõetud teksti: „BDS-i liikumise argumentatsioonimuster ja meetodid on antisemiitlikud“, ning BDS-i üleskutsed boikoteerida Iisraeli kunstnikke ja kleebised „Ära osta“ Iisraeli kaupadel „meenutavad Saksa ajaloo kõige kohutavamat järku.“ Sama ettepaneku ingliskeelne esitus Jewish Virtual Librarys ütleb, et need kleebised „sütitavad paratamatult mälestuse natside … parole’ist ‘Kauf nicht bei Juden!’ (Ära osta juutidelt).“ Bundestag otsustas mitte rahastada organisatsioone, mis seavad kahtluse alla Iisraeli õiguse olemas olla või mis toetavad BDS-i aktiivselt, ja palus teistel avalikel asutustel järgneda.

BDS ja mõned Saksa kriitikud vastasid, et resolutsioon jahutab poliitilist väljendust. CAMERA tsiteerib Palestiina BDS-i rahvuskomiteed, mis lükkab tagasi „juudivastase rassismi“ ja nõuab, et see sihib režiimi, mitte rahvast. Jürgen Trittin, roheline seadusandja, kes oli ettepaneku vastu, väitis, et valitseb „hirmutamiskliima Iisraeli okupatsioonipoliitika kriitikute suhtes“ ja et BDS-i samastamine antisemitismiga laimaks vägivallatuid kampaanias osalejaid. Lugejad võivad hoida mõlemat mõtet: riikide boikotid on tuntud vahend, ja boikot, mille kirjalikud kriteeriumid märgivad Iisraeli koorid ja orkestrid kaasosalisteks ning mille ülikoolilinnaku praktika kohtleb juudi üliõpilaselu kaasosalusena, ei käi enam ainult kabinettide ja piiride kohta.

Sama eristus kehtib Gaza sõja raskeimate süüdistuste kohta, sealhulgas genotsiidisüüdistuse kohta. Tõendeid, õigust ja sõjalist praktikat saab vaielda, nagu film püüab teha nimepidi nimetatud ohvitseridega, mitte kooriga. Mida ei saa „kriitikana“ sisse smugeldada, on vanem käik: juudid kui juudid peavad riigi eest vastama, kaotama kultuurilise seisundi või tõestama süütust, mida üheltki teiselt diasporalt ei nõuta. IHRA ei lõpeta seda vaidlust. Ta paneb sellele nime.

Seotud lugemine: mis on BDS, asutajate enda sõnadega.