Mis on BDS, selle asutajate endi sõnadega

Boikoti, investeeringute äratõmbamise ja sanktsioonide kampaania, tuntud kui BDS, kutsub tarbijaid, ülikoolilinnakuid, kirikuid, ametiühinguid, ettevõtteid ja valitsusi Iisraeli isoleerima, kuni see võtab vastu kindla nimekirja poliitilisi nõudmisi. Korraldajad kirjeldavad seda vägivallatu survena Lõuna-Aafrika apartheidi-vastase võitluse eeskujul. Skeptiline lugeja peaks alustama nendest tekstidest, seejärel kampaania tuntuima asutaja üleskirjutatud sõnadest, mitte kummagi poole loosungitest. Dokumendid ei kirjelda kitsast protesti ühe konkreetse valitsuse või ühe konkreetse asunduse vastu. Need kirjeldavad tingimusi, mis autorite määratluse järgi täidetuna lõpetaksid Iisraeli juudi rahvusriigina.

Mida 2005. aasta üleskutse tegelikult ütleb

9. juulil 2005 andis araabia rühmade koalitsioon välja Palestiina kodanikuühiskonna üleskutse BDS-ile. Foundation for Defense of Democracies talletab selle kolm nõudmist: lõpetada „kõigi araabia maade“ okupeerimine ja koloniseerimine ning lammutada Läänekalda barjäär; tunnustada Iisraeli araabia kodanike „täielikku võrdsust“; ning „austada, kaitsta ja edendada Palestiina põgenike õigusi naasta oma kodudesse ja vara juurde“, sõnastus, mille üleskutse ise seob 1948. aasta Peaassamblee soovitusega (FDD).

Kolmas nõudmine on telg, ja lääne publikule seletatakse seda sageli kõige vähem. BDS peab naasmist, ka hilisemate põlvkondade puhul, kes nõuavad põgeniku staatust, läbirääkimistele mittekuuluvaks õiguseks siseneda Iisraeli 1949. aasta vaherahujoonte sees. Viidates arvudele, mis on avaldatud BDS-i enda saidil, märkis FDD enam kui 7,25 miljonit inimest, keda kirjeldatakse araabia põgenikena, võrreldes umbes 6,7 miljoni juudi ja 1,9 miljoni araablasega, kes on Iisraeli kodanikud. Omar Barghouti nõuab oma raamatus piiramatut naasmist kõigile, kes seda staatust nõuavad, sealhulgas 1948. aastal lahkunute järeltulijatele. FDD järeldus on, et niisugune naasmine asendaks juutide enamusega demokraatia teise, araablaste enamusega riigiga. Barghouti heidab demograafilise vastuväite kõrvale kui kaitset sellele, mida ta nimetab koloniaalkorraks. See ei ole kahe poole vaheline arusaamatus. See ongi vaidlus (FDD).

Esimene nõudmine on samuti laiem kui „Läänekallas“. „Kõik araabia maad“ on üleskutses määratlemata. FDD märgib, et „kõigi“ niisuguste maade okupatsiooni lõpetamine tähendab, et Iisraeli kontroll on ebaseaduslik isegi 1949. aasta joonte sees. Iisraeli kontrolli lõpetamine alal, mida iisraellased nimetavad Juudamaa ja Samaaria, ei oleks kampaania enda kolmest osast koosneva testi järgi piisav.

Asutajad ja mida nad ütlesid Iisraeli olemasolu kohta

Omar Barghouti, sündinud Kataris araabia vanematel, aitas 2004. aastal käivitada Palestiina kampaania Iisraeli akadeemilise ja kultuurilise boikoti eest ning on BDS-i peamine avalik nägu (Influence Watch). Palestiina BDS-i rahvuskomitee moodustati 2007. aastal Ramallahis töö koordineerimiseks. Paljud uurijad viivad isolatsioonistrateegia ka 2001. aasta Durbani konverentsi valitsusväliste organisatsioonide foorumini, mis kutsus üles „Iisraeli täielikule ja totaalsele isoleerimisele“ (FDD).

Barghouti ei ole olnud krüptiline. USA Esindajatekoda tsiteeris teda resolutsioonis H. Res. 246, 23. juulil 2019: „Me oleme vastu juudiriigile ükskõik millises Palestiina osas. Ükski palestiinlane, ükski mõistlik palestiinlane, mitte maha müüdud palestiinlane, ei nõustu iial juudiriigiga Palestiinas“ (Jewish Virtual Library). Sama raamatukogu tema märkuste kogumik talletab, et ühe riigi lahendus oleks „unitaarriik, kus juudid on määratluse järgi vähemus“, ja et kui põgenikud naaseksid BDS-i tingimustel, „saab palestiina vähemusest palestiina enamus selles, mida tänapäeval nimetatakse Iisraeliks“ (JVL). Ahmed Moor, kirjutades BDS-i pooldajana, pani järelduse ühte lausesse: „BDS tähendab tõepoolest juudiriigi lõppu.“ Need ei ole vaenulikud ümberjutustused. Need on kõnelejate sõnad.

Anti-Defamation League on kasutanud seda materjali, et eristada BDS-i survest, mille siht on läbi räägitud kahe riigi lahendus. Kui kaks end sionistideks nimetanud teadlast toetasid boikotti kui viisi päästa juudiriik araabia riigi kõrval, lükkas Barghouti toetuse tagasi kui katset BDS-i „omastada“. Tema käsitluses ei ole probleem ainult okupatsioon pärast 1967. aastat. Probleem on Iisraeli olemasolu juudiriigina (ADL).

Tulemused, pöörded ja majanduslik arvestus

BDS-il on olnud taktikalisi võite: üliõpilasvalitsuste resolutsioonid, mõned kirikute ja ametiühingute hääletused, surve kultuuripaikadele ning mõned ettevõtete otsused, mis puudutasid tegevust Läänekaldal. Need episoodid on tegelikud, ja liikumine reklaamib neid. Need ei ole toonud isolatsiooni, mida 2005. aasta üleskutse nõudis. Jewish Virtual Library kampaania ajalugu järeldab, et sellel ei ole olnud mõju Iisraeli poliitikale ja mõju Iisraeli majandusele on olnud tühine, samas kui USA ja Iisraeli kaubandus on jäänud tugevaks: import ja eksport kokku enam kui 38 miljardit dollarit perioodil, mida allikas vaatleb (JVL).

Kus ettevõtted on tehaseid teisaldanud, on Juuda ja Samaaria araabia töötajad mõnikord kaotanud töö. SodaStream, mis andis tööd iisraellastele ja kohalikele araablastele Läänekalda üksuses, viis tootmise hiljem Negevisse; pärast kolimist jätkas BDS ettevõtte sihikule võtmist. Iisraeli ametnikud ja mõned ärijuhid toovad selliseid juhtumeid tõendina, et kampaania kahjustab inimesi, keda ta väidab esindavat (FDD). Akadeemilised ühendused on võtnud vastu Iisraeli boikote, sealhulgas American Studies Associationi 2013. aasta hääletuse. Suur hulk ülikoole keeldus järgnemast: FDD märgib, et 2007. aastal kirjutas enam kui 450 kolledži ja ülikooli president alla avaldusele akadeemiliste boikottide vastu, ja Jewish Virtual Library talletab, et mitte vähem kui 250 ülikooli esindajad lükkasid tagasi Iisraeli või Iisraeli akadeemiliste asutuste boikotid (FDD). Palestiina Omavalitsuse president Mahmoud Abbas ütles 2013. aastal Lõuna-Aafrikas, et ta ei toeta Iisraeli enda boikotti, paludes samal ajal teistel asundusi boikoteerida. Palestiina Omavalitsus ja BDS ei ole sama projekt (FDD).

Miks valitsused nimetavad seda diskrimineerivaks

Lääneriikide valitsused on käsitlenud rahvuspõhiseid Iisraeli boikoteid nii, nagu nad käsitlesid varasemat Araabia Liiga boikotti: kui diskrimineerimist kaubanduses, mitte kui tavalist eriarvamust. Jewish Virtual Library loeb 38 USA osariiki, kus on seadused, täidesaatvad korraldused või resolutsioonid, mis ei soosi avalikke lepinguid ega investeeringuid ettevõtetega, mis Iisraeli boikoteerivad. 2023. aastal keeldus USA ülemkohus arutamast kohtuasja Arkansas Times v. Waldrip ja jättis jõusse Eighth Circuitu otsuse, mille järgi Arkansase töövõtja kinnitamise seadus ei rikkunud First Amendmentit selles asjas kohaldatuna (JVL). H. Res. 246 oli BDS-i vastu ja kinnitas ühtlasi ameeriklaste õigust kritiseerida iga valitsust, ka Iisraeli oma, ning võeti 23. juulil 2019 vastu häältega 398–17 (JVL).

Saksamaa Bundestag võttis 17. mail 2019 vastu resolutsiooni, mille kohaselt „BDS-liikumise argumendid ja meetodid on antisemiitlikud.“ Tekst ütles, et BDS-i taktikad „äratavad paratamatult seoseid natside loosungiga ‘Kauft nicht bei Juden!’“ — „Ärge ostke juutidelt!“ Hääletus oli poliitiline, mitte karistusseadustik, ega olnud õiguslikult siduv (FDD). Prantsusmaa kõrgeim kohus jättis 20. oktoobril 2015 jõusse süüdimõistvad otsused aktivistide suhtes, kes olid kutsunud üles Iisraeli kaupade supermarketiboikotile, ja käsitles üleskutset kui õhutust diskrimineerimisele rahvusliku päritolu alusel (AJC). Rahvusparlamendid ei ole käsitlenud BDS-i tavalise eriarvamusena.

Diskrimineerimisargument ei sõltu Iisraeli poliitika kriitika keelamisest. See sõltub topeltstandardist ja lõppseisundist. BDS korraldab juudiriigi majanduslikku ja kultuurilist karistamist maailma okupeerijate, inimõiguste rikkujate ja etniliselt määratletud poliitiliste ühikute seas ning kohtleb Iisraeli ülikoole, kunstnikke ja tsiviilisikuid õiguspäraste sihtmärkidena. H. Res. 246 sedastas, et liikumine „ei tunnusta, ja paljud selle toetajad eitavad selgesõnaliselt, juudi rahva õigust rahvuslikule enesemääramisele.“ See on joon, mille paljud valitsused tõmbavad: protest poliitika vastu on tavaline; kampaania, mille asutajad lükkavad tagasi juudi suveräänsuse „ükskõik millises Palestiina osas“, on midagi muud.

Pärast 7. oktoobrit 2023 muutus see joon kergemini nähtavaks. Hamasi massimõrv ja sellele järgnenud linnasõda olid BDS-i käsitluses täiendavad põhjused Iisraeli isoleerida. FDD talletas, kuidas kampaania kiitis „õigustatud relvastatud vastupanu kasutamist rõhujate sõjaväe ja tsiviilisikute vastu“, selle asemel et pidada liikumist, mis on pühendunud Iisraeli lõpetamisele juudiriigina, takistuseks rahule (FDD). Lugejad, kes tahavad Iisraeli sihtimise ülestähendust, mitte kampaania kokkuvõtet sellest, võivad vaadata filmi ja eraldi märkust genotsiidisüüdistuse kohta. 2005. aasta üleskutset ei ole ümber kirjutatud. Seda tuleks lugeda nii, nagu see on kirjutatud.