Joey Low

Kaks pagulast ja lubadus

Joey Low' vanemad olid pagulased. Tema ema Hannah sündis Berliinis ja jõudis neljateistkümneaastaselt New Yorki pärast seda, kui pere oli rännanud läbi Belgia, Prantsusmaa ja Kuuba. Tema isa Eddy sündis Viinis ja saabus koos perega Ameerikasse 1939. aastal, kolmeteistkümneaastaselt. Nad abiellusid 1949. aastal ja kasvatasid oma lapsi tänutundes riigi vastu, mis oli neile peavarju andnud.

Nad panid kõik oma lapsed Manhattanil asuvasse juudi üldhariduskooli Ramaz, et lapsed tunneksid oma pärandit. Low õppis seal lasteaiast kaheteistkümnenda klassini ning läks seejärel nagu ta emagi New Yorgi Ülikooli. Tema sõnul õpetasid vanemad talle midagi lihtsat: austust sisserändajate ja pagulaste vastu, uhkust oma juudi päritolu üle ning sügavat sidet Iisraeliga. „Need väärtused on mõjutanud kogu mu elu.“

Iisrael, 1973

Ülikooli kolmandal õppeaastal, 1971–1972, õppis Low Jeruusalemma Heebrea Ülikoolis. Kui 1973. aasta oktoobris puhkes Jom Kippuri sõda, läks ta vabatahtlikuna Iisraeli tagasi. Ta on öelnud, et see kogemus kinnistas tema sideme Iisraeliga kogu ülejäänud eluks.

2002: saatkem inimesi, mitte pressiesindajaid

2002. aasta kevadel tabasid enesetapurünnakud Iisraeli linnade südameid. Pärast 27. märtsil Netanya Park Hotelis toimunud paasapüha veresauna alustas Iisrael operatsiooni Kaitsekilp, mille suur osa maailmast hukka mõistis. Low'd ei häirinud üksnes terror, vaid ka see, kuidas Iisraeli kujutati: tema meelest ei selgitanud meedia, miks Iisrael pidi oma kodanikke kaitsma, ning Ameerika turistid olid lakanud riiki tulemast.

Kui ameeriklased Iisraeli ei tule, arutles ta, võivad noored iisraellased minna Ameerikasse. 2002. aasta aprillis viis ta kolm noort iisraellast Ameerika ülikoolidesse ning seejärel kaks noormeest, kes olid äsja Jeninis võidelnud. Mõne kuuga oli ta vestelnud sadade kandidaatidega ja saatnud neist 48, kõik äsja sõjaväest tulnud ja vabalt inglise keelt kõnelevad noored, kolmeliikmeliste rühmadena kahenädalastele ringreisidele kõrgkoolidesse, kirikutesse, sünagoogidesse ja keskkoolidesse. Nad ööbisid ühiselamutes ja elasid kõrvuti tudengitega. „Ma ei tahtnud, et need noored iisraellased Ameerika tudengitele lihtsalt loenguid peaksid,“ kirjutas ta. „Tahtsin, et nad nendega kohtuksid, nende kõrval elaksid, neid kuulaksid ja nendega sideme looksid.“

Sellest sündis Israel at Heart. Kahe aastakümne jooksul on selle kaudu reisinud üle tuhande noore iisraellase algul Ameerikas ning seejärel Euroopas ja Lõuna-Ameerikas, kuhu Low otsis kohalikke keeli kõnelevaid iisraellasi. Algusest peale kaasas ta igasse kolmeliikmelisse rühma ühe Etioopia päritolu iisraellase, kes sai rääkida diskrimineerimisest oma kogemuse põhjal ja vastata väitele, et Iisrael on apartheidiriik. Tema tööd käsitlenud ajalehelugu nimetas saadikuid „Iisraeli parimateks saadikuteks“.

Stipendium ja uus põlvkond

2006. aastal pöördus Low IDC Herzliya, praeguse Reichmani ülikooli asutaja professor Uriel Reichmani poole ning pakkus stipendiume Etioopia päritolu Iisraeli tudengitele. Tingimused seadis ta ise: hea inglise keele oskus, teenistus sõjaväe eliitüksustes ja eelkõige juhivõimed. Israel at Hearti programm kestab nüüd kahekümnendat aastat. Selle on lõpetanud üle 250 tudengi, praegu õpib üle 45 ning igal aastal liitub umbes 15 uut tudengit. Praegu juhib programmi selle vilistlane Ester David, kes reisis Israel at Heartiga 2002. aastal Ameerika Ühendriikidesse.

Samal aastal nimetas IDC Herzliya Low' auliikmeks „tunnustuseks tema silmapaistva panuse eest Iisraeli avalikku diplomaatiasse ning Iisraeli riigi ja juudi rahva tulevikku“. Ta on kuulunud ka ühenduse American Friends of IDC Herzliya juhatusse ja Hilleli rahvusvahelisse hoolekogusse.

Screams Before Silence

Pärast 7. oktoobrit oli Low Sheryl Sandbergi osalusel valminud 2024. aasta dokumentaalfilmi Screams Before Silence tegevprodutsent. Film käsitleb Hamasi terroristide veresauna ajal toime pandud seksuaalvägivalda. 2024. aasta juunis Herzliya konverentsil esinedes ütles ta, et film oli sõltumatu: „Film oli sõltumatu projekt; me ei võtnud valitsuselt mingit raha.“ Tema põhjus filmi toetamiseks oli sama, millest sai alguse Israel at Heart: „Ma armastan Iisraeli, olen Iisraeli armastanud kogu oma elu.“

Miks ta toetab filmi „Naza: Tõeline lugu“

Low toetab filmi „Naza: Tõeline lugu“ avaliku toetaja ja nõustajana. Film lähtub ideest, mille järgi ta on tegutsenud alates 2002. aastast: kõige veenvamalt kõnelevad Iisraeli eest need iisraellased, kes olid ise kohal ja räägivad oma sõnadega sellest, mida nägid. Üks noortest iisraellastest, kelle tööd Washingtonis ta kunagi toetas, Marina Naomi Smolyanov, kuulub nüüd filmi meeskonda.